Sõites Tallinnast Tartu poole, jääb enne Adaveret maantee äärde hästisäilinud hollandi tüüpi kivist tuulik, kus praegu töötab restoran. Adavere mõisa kohta on teateid 17. sajandist. 1893. aastal valminud kaunis peahoones on olnud metskond ja alates 1928. aastast kuni tänapäevani asub seal kool. Hoone renoveerimine lõppes 2001. Mõisapark (1740-ndad) oli omal ajal üks Eesti esinduslikumaid, kuid sellest hiilgusest ei ole eriti palju alles jäänud. Talviti on Adaveres võimalik kasutada valgustatud liuvälja koos uisulaenutusega. Adaverest natuke maad edasi Tartu poole asub Mandri-Eesti keskpunkti tähistav rahn koos põhja-lõuna suunda näitavate triibuliste postidega.

Liikudes Põltsamaa ristist 5 km kirde poole, leiab eest Pajusi mõisa, mis asutatud 17. sajandil. 1820-1920 kuulus mõis von Wahli suguvõsale. Peahoonest, kus praegu asub valla rahvamaja, on alles ainult üks tiib. Säilinud on mitmed uhked kõrvalhooned. Pajusist Pisisaare poole viiva tee ääres järsu künka otsas paistab Wahlide kalmistu ja restaureeritud kabel, mille ukse kohal ripub Wahlide vapp. Arisvere külas asub Pistohlkorside perekonna kalmistu ja gooti stiilis kabel. Kalana lähistel Otissaare linnamäel on 1940. aastal Krulli tehases valmistatud malmplaat Eesti linnamägede kaardiga. Kunagi seal paiknenud muinaseestlaste linnus võis hävida 1212. aasta ristisõdijate talvise sõjakäigu ajal. Rahvasuu räägib, et muiste olnud seal jõukas linn, mis vajunud mäkke. Mäes olnud suur rahakelder, mida vaimud valvanud. Vahel nähakse seal rahatuld. Jõgeva-Põltsamaa maantee äärde jääv Aidu Võidualtar meenutab 1918-1919 aastate vahetusel Vabadussõjas toimunud olulist murdelahingut.

Põltsamaa on ilus romantiline linn, mis meelitab külastajaid arvukate parkide, 18 valge silla ja rooside iluga. Põltsamaa üks tähtsamaid vaatamisväärsuseid on vallikraavidega ümbritsetud linnusemüürid koos lossivaremete ning omapärase kaugele paistva punase torniga kirikuga. 1570-1578 oli Põltsamaa Liivimaa vasallkuningriigi pealinn, Taani kuninga venna hertsog Magnuse residents. Linnus sai sajandite vältel tugevasti kannatada ja 1770. aastatel ehitati vana konvendihoone varemetele silmapaistev rokokoostiilis lossLegend jutustab ühest kaunist maani ulatunud juustega naisterahvast, kes klobistas lossis ringi kuningas Magnuse vanade puukingadega põlev küünal käes.  Rahu ja vaikus saabus, kui kingad tõsteti teise kohta. Nii loss kui selle kõrval asuv Niguliste kirik hävisid 1941. aastal. Pärast sõda, 1952. aastal kirik taastati, kuid lossivaremeid pole suudetud siiamaani täielikult konserveerida. Põltsamaa muuseum tutvustab lossi ja kogu piirkonna ajalugu. Veinikelder kutsub aga maitsma parimaid kohalikke veinisorte ning pakub uudistamist toidumuuseumis. Lossihoovis asuvad veel Katre Meistrikoda ja Kesk-Eesti kunstigalerii pART. Tänapäeval on müüriga piiratud lossihoov saanud armastatud vabaõhuürituste toimumispaigaks.

Põltsamaa linnas ringi jalutades võiks uudistada ka Saunasaart, K.A.Hermanni mälestussammast, EAÕ Pühavaimu kirikut, Saunasilda, Kördiööbiku parki, kiriklat, Õpetajate silda, romantilist väikest koske Kiisamauru, Roosisaart, Vabadussammast, Naistesaart, Uue-Põltsamaa mõisa ja parki. Põltsamaa äärelinnas asuvas roosiaias pakub silmailu ja meeldivaid lõhnaelamusi üle 3000 roosiistiku 900 erinevast sordist. Sõpruse parki on istutanud puid nimekad eesti ja välismaa ühiskonna-, kultuuri- ja sporditegelased. Sinna on paigaldatud mitmeid kauneid graniitskulptuure, kündva Kalevipoja kuju ja monumentaalskulptuur “Tee Olümposele”, mille sammastele on kirjutatud kõigi Eesti olümpiamedalistide nimed. Põltsamaalt Võhma poole välja sõites on koht, mida Kuningamäeks kutsutakse ja kus praegu tegutseb kaasaegne kardirada. Läheduses asub mälestuskivi 1766. aastal asutatud trükikojale, kus trükiti I eestikeelne ajakiri „Lühhike öppetus“.

Põltsamaa – Võhma maanteelt Kolga-Jaani poole pöörates viib tee Võisiku mõisasse (18. sajand), mis on varase esindusliku mõisahoonetüübi näide Eestis. 18.-19. sajandil oli see mõis üks Liivimaa suuremaid. Mõisas elas T.E. von Bock, Venemaa esimese konstitutsiooniprojekti autor, kelle kirjutas kuulsaks Jaan Kross romaanis “Keisri hull”. Mõis on korrastatud ja seal töötab praegu hooldekodu. Rahvasuu teab rääkida, et Võisiku mõisas armunud mõisahärra poeg ühte ilusasse teenijatüdrukusse, mis aga mõisahärrale ei meeldinud ja ta lasknud neiu lauda müüri sisse laduda. Noorhärra saanud küll öösel appi minna, kuid olnud juba hilja. Nii kostub sombusel pimedal ööl kurva neiu nuttu. Läheduses asuvale Kundrussaare kalmistule, kus on ka omapärane kabel, maeti T.E.von Bock ja tema eestlannast abikaasa Ewa Katharina, ning legendi järgi ka reeturist kindral Patkul. Põltsamaalt Kamari poole suundudes asub Kaarlimõisas uhke vana puitsammastega maja, milles avati 1888. aastal Eesti Aleksandrikool ja kus praegugi tegutseb Põltsamaa Ametikool. Võhmanõmme külas on kiviktaimla ja mälestuskiviga tähistatud K.A.Hermanni sünnikoht. Lustivere mõisast on teateid 1552. aastast. Neogooti stiilist inspireeritud härrastemaja ehitati Tartu arhitekti ja muinsusteuurija R. von Guleke kavandite järgi 1871-81 ning on silmapaistvamaid mõisahooneid Kesk-Eestis. Lossis leidub K. Pätsi kingitud mööblit. Lustiveres on tegusa külasepa Jaak Krivini sepikoda.

Põltsamaalt Tartu poole edasi liikudes jääb suure maantee äärde Puurmani, kuhu 14. sajandi keskel rajati mõis. Suurejoonelise neo-renessanss stiilis valge peahoonega mõisaansambel ehitati krahv G.J. von Mannteuffeli ajal 1860. aastal. Lossil on 25m kõrgune kaheksakandiline nurgatorn. Puurmani krahvil olevat olnud lossis oma norskamise tuba. Puurmani lossis moodustas Juljus Kuperjanov 1918. aastal partisanide pataljoni. Puurmani lossi tutvustatakse ka suviti toimuvas „Unustatud mõisate“ tuuris, kus teatud päevadel on loss avatud kõikidele huvilistele ja toimuvad giidiga ekskursioonid. Puurmani mõisa park on rajatud Pedja jõe lammile. Kogu pargi pinnas on mujalt kohale toodud. Suures pargis on mitmeid alleesid, tellistest piiraiad ja saarekestega tiik. Kursi Maarja kirik on stiilsemaid neo-gooti ehitisi Eestis, mis ehitati 1648. aastal vanadele vundamentidele. 1871-1872 ehitati kirik arhitekt J.G.Mühlenhauseni projekti järgi ümber, lisades suurele tornile 12 aposteltorni. Tähelepanuväärne on kahe mantelkorstnaga ja topeltpalkseintega puidust pastoraadihoone (1817).

Puurmanist 5 km edasi Jüriküla keskuse poole asub Alam-Pedja looduskaitseala, mis loodi 1994. aastal. Kaitseala on väga vähese inimasustusega suur loodusala. Siinne loodus pakub käärulisi jõgesid ja laiu jõeluhtasid, avaraid soid ja põliseid metsi. Ainulaadne loodusmaastik on rikas taime-, looma-, putuka- ja linnuliikide poolest. 2007. aastal avati Kirna Õppekeskus, kus käsikäes toimetavad kaitseliit ja looduskaitse.