Tallinnast Tartu poole mööda Piibe maanteed pidi seiklejad leiavad maakonna piire ületades suunaviida Endla looduskaitsealale, mis loodi 1985. aastal. Kaitse alla on võetud Endla soostiku inimtegevusest suhteliselt vähemõjutatud keskosa, mille kaheksat rabamassiivi eraldavad üksteisest jõed kitsaste lamminiitudega või soostunud metsad. Tähistatud mitmed ristuvad matkarajad, Männikjärve raba laudtee ja vaatetorn annavad loodushuvilisele võimaluse kohtuda erinevate linnu-ja taimeliikidega ning valida endale sobiv jõukohane rada. Looduskaitseala keskus koos väljapanekutega asub endise Tooma sookooli hoones. Vana muistendi järgi elanud Endla järve ääres Vanemuise kaunis tütar, kuldkäharatega Juta. Tema kaitse all olid oru ning järve asukad, suur hulk linde ja kalu. Järve äärest kostus Juta laulu ja armukaebusi oma kadunud armsama pärast. Siit edasi Jõgeva poole sõites juhatab järgmine suunaviit Kärde rahumaja juurde, kus 21.06.1661 kirjutati alla nn. igavese rahu leping Venemaa ja Rootsi vahel. Rahuleping lõpetas 1656–1658 kestnud Vene-Rootsi sõja. Kärde mäel asub Preilikivi, mis tähistab Kärde mõisa viimase omaniku tütre Margarethe Victoria von Stackelbergi hauda. Neiu uppus ja tema surmaga seotud ebaselged asjaolud panid aluse rahvajuttudele õnnetust armastusest. Vaimastvere mõisahoonetest on säilinud maakivist endine tõllakuur, mis kaunistatud mördi sisse vajutatud kivikildudest ornamentidega, kus praegu asub õpilaskodu ja külakeskus. Pargis on Vabadussõja mälestusmärk ja Vaimastverest pärit kirjaniku Hugo Raudsepa mälestuskivi. Suundudes Jõgeva poole saab teha peatuse Paduvere Talumuuseumis, mis tutvustab 18. sajandi taluolustikku. Muuseumi õuel on viis Peterburi kunstniku Grigori Azarenkovi valmistatud tammepuustkuju.

Külmalinn Jõgeva. Praeguse Jõgeva linna kohale tekkis asustus Piibe maanteed ja Jõgeva raudteejaama (1876) ühendava nn. Kivitee ääres. 1938. aastal sai Jõgeva linna õigused. Jõgeva-Tartu maantee ääres on 2003. aastal püstitatud Külmasammas tähistamaks Eesti ametlikku külmarekordit –43,5ºC, mis mõõdeti Jõgeval 17.01.1940. Jõgeva linnast pärit luuletaja, prosaist ja tõlkija Betti Alveri ning muusik Alo Mattiiseni mälestuse jäädvustamiseks avati Betti Alveri muuseum. Seal eksponeeritakse ka Jõgeva linna ajalugu. Kultuurikeskuse ees asub Hea Linna Vaimu kivi. Jõgeva linnas ringi jalutades võib leida veel mitmeid erineva pühenduse ja tähendusega mälestuskive. Jõgevalt 3 km Tartu poole jääb Siimusti savitööstus, mis asutati 1886. aastal Joosep Tiimani poolt. Ka tänapäeval toodetavad savinõud, mida on võimalik kohapealt kaasa osta, valmivad suures osas käsitsitööna.

Võttes suuna Tartu poole, tuleb ületada Kalevi raudteeülesõidukoht, et jõuda Kassinurme mägedesse, mis oli muinaseestlaste linnuse- ja kultusepaik. Taastatud on endisaegsel kujul linnusefragment. Tänapäeval on koht kujunenud kultuuri-, ajaloo ja folklooriürituste korraldamise kohaks. Kassinurme on seotud ka meie eepose kangelasega, seal on Kalevipoja säng, silmapesukauss, vann, lingukivi ning kaheksa lohuga kultusekivi. Rahvapärimuse järgi kandis Kalevipoeg loomanahast põlles siia endale pikutamiseks sängi kokku. Kaareperes vanadest ehitistest on vaatamisväärsed Apostlik Õigeusu kirik sibulkiivri ja telktorniga (1898), ministeeriumikoolihoone (1897), raudteejaam (1929) ning mälestustahvel Vabadussõjas langenutele.

Edasi sõites on näha mitmed kaunid piklikke leivapätse meenutavad loode-kagusuunalised suurvoored ja nende vahel asuvad samasuunalised järved. Seda piirkonda nimetatakse Vooremaaks. Tee pealt paistavad Pikkjärv ja Vooremaa suurim järv Saadjärv. Rahvasuus liigub legend, et seal kus praegu Saadjärv on, enne kuiv maa olnud ning keset järve kirik seisnud. Ühel lämbel pühapäeval, kui teised kirikusse läinud, hakanud üks naine kiriku lähedal loogu võtma. Kui naisel parajasti saad valmis saanud, tulnud õhtu poolt suur sinine härg ja hakanud heinasaadu sarvedega laiali pilduma. Naine löönud härga heinahanguga, millest plahvatanud härg lõhki ja saanud järveks, mis matnud kiriku koos kõige rahvaga. Nii saanudki Saadjärv endale nime.

Ehaveres asub Kalevipoja säng, millel on tooli kuju – Kalevipoeg olevat sellel istudes jalgu jões jahutanud. Just siin varastanud sorts talt magamise ajal mõõga, mille siis Saare mõisa juures jõkke visanud. Luua mõisakompleks oli omal ajal barokkstiili kaunimaid näiteid Eestis. Pilku püüavad renoveeritud härrastemaja 18. sajandist, nn “piparkoogimaja” ja mõisapark tammealleedega. Praegu tegutseb seal Luua Metsanduskool, mille õppehoones asub topiste muuseum. Läheduses on erakordselt liigirikas arboreetum. Pikkjärve poole viivalt teelt juhatab viit Prossa järve ääres oleva Kalevipoja lingukivi juurde. Kivil on palju lohke, mida kutsutakse mütsijälgedeks. Legend jutustab, et vanasti elanud Kaarepere mõisas kuri mõisnik, kelle peale rahvas käinud Kalevipojale kaebamas. Otsinud siis Kalevipoeg paraja lingukivi, läinud mäe otsa ja visanud kivi Kaarepere mõisa suunas, mis aga kukkunud Prossa äärde maha.

Palamusevanimaid kihelkonnakeskusi Lõuna-Eestis (esmamainitud 1234), on kuulsaks kirjutanud Oskar Luts. Ajalooline keskasula paigutub kiriku ja kirikupargi ümber – kihelkonnakoolihoone (1873), kirik (1234), pastoraat, kirikumõisa saun ja ait, veskihoone, apteek, Goldbergide villa, Rehe-Möldre ait. Palamuse kiriku maakivist kooriruum pärineb 13. sajandist. Tähelepanu väärivad J.D.Neuhauseni poolt 1696. aastal valmistatud puuskultpuurid. Kirik on suvel avatud iga päev. Kärkna kloostri mungad tulnud Amme jõge mööda üles ja leidnud praeguse Palamuse kohal kõrge kaldapealse suurte puudega. Emakaru oli mõmisenud tihnikus. Kui nad leidsid kolm allikat, siis pidasid nad seda kohta tähenduslikuks ja ehitasid kiriku. Kloostri mungad leidsid jõe kaldalt kõrgema koha, kus olu põlenud maa. Arvati, et sellest tuletati Palamuse nimi: Põlengu, Palangu, Palamuse….1873. aastal ehitatud kihelkonnakoolimajas asub praegu muuseum. Kooliruumid on taastatud endisel kujul. Miks mitte lasta viia ennast ajaloorattal tagasi vanasse koolitundi, istuda vanas koolipingis, kirjutada sule ja tindiga ning õppida nii nagu siis seda tehti. Palamuse pargi servas asuvad kaks omapärast munkadega puuskulptuuri. Laululaval toimub suviti palju kultuuriüritusi ja etendusi.

Kuremaa poole suundudes paistab tee pealt Kuremaa järv. Kuremaa klassitsistlik mõisahoone ehitati 1837-43 von Oettingenide perekonna poolt, kelle omanduses oli mõis 1834. aastast kuni riigistamiseni. Mõisahoone projekteeris Tartu arhitekt E.J.T. Strauss. Ehitise seintesse kulus 2 miljonit tellist, mis Kuremaa lähedal valmistati. Kuremaa oli aastakümneid tuntud põllumajandusliku hariduse andmise kohana. Praegu kasutatakse lossiruume konverentside korraldamiseks. Seal asub ka muuseumituba, mis tutvustab piirkonna ja Kuremaa Põllumajanduskooli ajalugu. Liigirikas astmeline park laskub Kuremaa järve suunas, mis võlub puhkajaid hästikorrastatud supelranna ja puhkamisvõimalustega.

Kuremaalt viib vahtraallee Laiuse poole. Teele jääb taastatud Kuremaa tuuleveski, mis ehitati aastatel 1860-1870. Tuuleveskis asub vaateplatvorm, müüakse käsitööd, ekspositsioon veskitest ja korraldada saab seminare. Ilus paekivist Laiuse kirik, mida esmakordselt on mainitud 1319. aastal, on mitmeid kordi uuesti üles ehitatud. Lääneseinas paiknev müüritrepp viitab kaitsefunktsioonile. Altarikavandi autoriks on A. Starkopf, kuid teos jäi pärastsõjaaaegsete olude tõttu lõpetamata. Torn, mis II maailmasõjas hävis, taastati 1970.-ndail. Kiriku juures on klassitsistlikus stiilis pastoraadihoone. Laiusel teeninud kirikuõpetajatest on tuntuim Johan Kõpp. Suur pärn kirikupargis on pärimuse järgi üks Karl XII istutatud kolmest pärnast. Laiuse Õlemuuseumis võib näha erinevates tehnikates (punumine, intarsia jt.) õlgehistöid. Laiuse voor on Vooremaa kõrgeim (144 m üle merepinna), selle laelt avaneb ilus vaade “Kalevipoja künnivagudele”. Läheduses asuvat Siniallikat on nimetatud ka „Kalevipoja kaevuks“. Selle sügavust olevat endistel aegadel mõõta püütud, kuid allikas osutunud põhjatuks. Tema vett peeti tervistavaks, eriti silmadele. Allikalt saadi vanasti abi nii liigse vihma kui põua vastu. Põua ajal aitas kolme ühenimelise lesknaise minek allikat puhastama pühapäevase jutluse ajal, kui aga vihma oli kallanud nädalate viisi, kaeti allikas kinni. Jõgeva-Mustvee maantee ääres kõrguvad vanad Laiuse ordulinnuse müürid. Linnuse ehitamist idapiiride kaitseks alustati Liivi ordu poolt 14. sajandi lõpul. Hiliskeskajal sai see Eesti alal esimene tulirelvadele kohandatud kaitseehitis oma lõpliku kuju. 15. sajandi keskpaiku ehitati loode- ja kagunurkadesse suurtükitornid ning kirdenurka haakpüssidele mõeldud torn. Linnus purustati 1559. aastal, kuid korrastati nii, et seda sai kasutada Rootsi palgasõdurite majutuspaigana. Rootsi aja lõpul ehitati puidust paraadelamu, kus 1700-1701 asus Karl XII oma saatjaskonnaga. Tema väed olid paigutatud ümberkaudsetesse küladesse. Pärast Põhjasõda jäi linnus varemetesse. Tänapäeval korraldatakse seal talvel ajaloolist lumelahingut ja suviti rahvalikke üritusi. Laiuse lossivaremeis olevat suur varandust varjul. Ühele mehele pakutud 3 ööd järjest keldri võtmeid ja kästud tal loss keldrist saadud varaga uuesti üles ehitada. Mees kõhelnud ja kolmandal korral olnud võtmed kadunud. Teatakse, et Laiuse lossi alt viib maa-alune käik Laiuse kiriku altari alla.

Reastvere linnamäel (üks Kalevipoja sängidest) on valli seest kaevamisel leitud tammenotte, mis kunagisest puust kaitseehitisest sinna jäänud. Reastvere sängil olla Kalevipoeg lõunat maganud ja Luiskasool ühel lesknaisel heina niita aidanud.

Torma Maarja kirikut on esmakordselt mainitud 1319. aastal. Praegune massiivse barokktorniga saalkirik ehitati 1755-1766 ning renoveeriti sajand hiljem. Sisustuses on neogooti altar ja altarimaal. Rahva jutu järele, olla kiriku all suur käik. See algavat õpetaja maja aidast kahe papli vahelt ja minevat kuni altarini, kuhu üks aare muistse sõja ajal olla maetud. Õpetaja poeg olla tähendatud kohal kaevanud ja leidnud suure võtme, kuid siis keelanud õpetaja edasi kaevamise, kartes et asi laiali läheb. Tormaga on seotud olnud C.R.Jakobson, kes elas siin aastatel 1844-62. Tema isa Adam Jakobson asutas Tormas 1848. aastal ühe esimestest pasunakooridest Eestis. Jõgeva-Mustvee maantee ääres on Kõnnu lahinguvälja mälestusmärk, mis tähistab 1918. aasta detsembris kohalike kaitseliitlaste lahingut punavägede vastu. Mälestusmärk avati 1930. aastal ja taastati 1988. aastal.